“Mees, kes teadis ussisõnu”

veebruar 18th, 2007

Mees, kes teadis ussisõnuReedel ostsin Andrus Kivirähki romaani “Mees, kes teadis ussisõnu” ja eile õhtuks sain läbi loetud. 380 lehekülge ja mitu head tundi mõnusat lugemist. Loomulikult on tegu minu järjekordse lemmikraamatuga. Kui “Rehepapp” oli pigem selline lugude, jutukeste kogum, siis seekord on tegu kahtlemata “päris” romaani mõõtu teosega. Romaan ühe mehe traagilisest ja kurvast elust.

Kivirähk ise on intervjuudes toonitanud, et tegu pole mingi naljalooga, vaid väga tõsise ning sünge looga. Nojah, lugu ise on tõepoolest traagiline, sünge, kurb ja tõsine. Samuti mõtlemapanev ja lubab tõmmata õige mitmeid paralleele tänapäeva. Kuid teisest küljest on kogu sellest süngusest kirjutatud mitte just nii masendavates toonides vaid pigem vastupidi. Kui süngelt saab ikka võtta kitsesuurusi kirpe; karusid, kellega naised oma mehi petavad; sabadega karvaseid inimahve ning teisigi vahvaid tegelasi, kes kõik raamatus figureerivad.

Verd ja võikaid surmasid leidub ajastule kohaselt küllaldaselt, kuid needki on kirja pandud loomulike asjade käiguna, mitte ülevõimendatuna. Kirjeldused on mahlakad ja minul jooksis lugemise ajal raamat silme ees kui film. Seda ei juhtu muide minuga iga raamatu puhul.

Ja nüüd marss raamatut lugema!

Tuleb raamatupoodi minna – Kivirähki uut romaani ostma

veebruar 15th, 2007

Mees, kes teadis ussisõnu” on Andrus Kivirähki uus ja hirmus romaan, nagu tänasest Areenist lugeda võib. Mis muud, kui peab raamatupoest läbi astuma ja teose endalegi soetama. Lugege Areenist intervjuud ka, väga muhe jutt. Mulle meeldib. Kui raamatu läbi saan, eks siis kirjutan siin, kuidas hästi meeldis.

Viimane kord soome kirjandusest (sel aastal)

detsember 29th, 2006

Katsun veel vana aasta sees oma loodetavasti mõneks ajaks viimase soome kirjanduse teemalise postitusega maha saada. Mis sa hädaga teed kui satuvad teised lugemiseks silma alla ning pärast ei saa enne rahu kui paar sõna teosest kirja pandud.

Niisiis. Olgugi, et Vuorineni “Joomahullu päevaraamatu” (mis oli hea) järg “Tulba-ahv” oli pigem kehvade killast, ostsin ma nende kahe raamatu kolmanda järje “Punane Vänt”. Õnneks oli teine õhem ja odavam ning tiba paremgi kui Tulba-ahv.

Võrreldes “Joomahullu päevaraamatuga” on tegu ikkagi juppides ja ülejääkidest kokku lapitud mitte-tervikuga. Seosetuid ent see-eest mõnikord üsna naljakad seigad olid omavahel ühendatud peategelase postkasti saabuvate reklaamtekstidega Punaselt Vändalt. Seksijuttu oli kohati veelgi enam kui Tulba-ahvis.

Igaljuhul proovin sarja järgmist osa (kui see peaks millalgi ilmuma) mitte osta.

Veel soome kirjandusest – Arto Paasilinna

november 17th, 2006

Lugesin Paasilinnalt lisaks “Maailma parimale külale” läbi “Jänese aasta” ja “Poodud rebaste metsa”. Kuigi mõlemad viimatimainitud teosed jätsid parema mulje kui esimene, siis ikkagi jäi kuidagi ebalev tunne.
!/images/49.jpg (paasilinna)!
See on umbes sama, nagu käiks heas kuumas saunas, aga leili visata ei saa, sest vett ei ole – muidu hea, aga miski jääb puudu. Kõigi kolme raamatu üldine skeem oli tegelikult väga sarnane. Kuna rohkem pole Paasilinna loomingut lugenud ei oska teistega võrrelda, aga tundub küll, et tal mingid kinnisideed on, millest kirjutab.

Kõige enam võibolla häiris hakitus ja seoste puudumine loo erinevates osades või siis täpsemalt üldise looliini puudumine. Kõige enam oli “lugu” olemas “Poodud rebaste metsas” ja see meeldis ka kõige rohkem.

Huumor on mõnes kohas väga hea ja teises kohas väga “soome” huumor, mis on muidugi loomulik.

Ütleme nii – hea meel, et ma võtsin kätte ja need kolm Paasilinna teost läbi lugesin, aga nüüd mõnda aega ei kavatse enam tema loominguga tegemist teha. Kui siis teatrisse “Jänese aastat” vaatama.

Soome kirjandus…

oktoober 17th, 2006

!/images/46.jpg (vinski)!
Viimasel ajal olen uuendanud oma tutvust soome kirjandusega. Tuleb tõdeda, et mulle meeldib.
Äsja lõpetasin “Vinski lood” – lisaks kõigile tuntud “Üle linna Vinski” loole on lõpuks ära tõlgitud eesti keelde Vinski uued seiklused: “Vinski ja Vinsetti”. Aapelil on hämmastavalt vahva stiil. Loed ja muigad. Vinski lugusid lugedes meenusid koheselt ka teised noorena (ja ka vanemana) loetud teosed.

Hannu Mäkela “Härra Huu” ja “Hobune, kes kaotas prillid ära” – tõelised hitid, mida praegugi hea meelega aeg-ajalt taas kätte võtan ning läbi loen.

Aga ka Jorma Kurvinen’i “Hundikoer Roi” ning Kaarina Honkanen’i “Kaitsu ja mopeed”. Mõlemad vahvad lood.

Natuke kahtlasema mulje on viimasel ajal jätnud soome kirjandusest näiteks Juha Vuorinen’i “Tulba-ahv” (Erinevalt sellele eelnenud “Joomahullu päevaraamatule”, mis oli väga hea.)

Veel lugesin mõni aeg tagasi Arto Paasilinna “Maailma parim küla”, mis tekitas veidike vastakaid tundmusi – ühest küljest meeldis, teisest küljest kippus lohisema.

Mulle näkku ei nikuta!

juuli 26th, 2006

Tegin oma elu esimese päris-ostu ineterneti kaudu. Varem olen küll naäiteks teatripileteid ostnud, aga see pole see. Ostsin endale “Raamatukoi”:http://www.raamatukoi.ee kaudu endale Juha Vuorise “Tulba ahvi”:http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?26073 , rohkem nagu katsetamise pärast, et kuidas see ostmine käib. Ja muidugi sellepärast, et seda raamatut kohalikust poest ei leidnud.

Sellest raamatust ka pealkirjaks olev väljend. Aga tõtt-öelda valmistas teos kerge pettumuse. Naerda sai, aga eelmine osa (Joomahullu päevaraamat” oli parem. Seekord olid lühiseigad kuidagi veel vähem seotud ja tundus nagu nii mõnigi peatükk oleks vägisi, mahu pärast juurde lisatud.
Ühtegi telekat aknast alla ei visatud, seksistseene oli aga põhjalikumalt kirjeldatud, vahepeal tundus justkui loeks mingit pornokat.

Lugu lõppes muidugi nii, et annaks päris head ainest ka kolmanda osa kirjutamiseks.

Folgi ajal tegin ühe hea raamatu ostu – Thor Heyerdahl “‘Kon-Tiki’ ekspeditsioon”:http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?20764

Seoses nende kahe raamatu lugemisega jäi hetkel soiku minu projekt “Tõe ja Õiguse” aasta. Nimelt oli plaanis kõik viis osa jutist läbi lugeda, jõudsin 2. osa poole peale. Aga küllap ma selle epopöa läbi loen ükskord. Esimene osa jättis igaljuhul väga hea mulje, erinevalt eelnevast korrast kui ma seda lugesin, millalgi keskkoolis. Siis tekitas teos minus pigem ärritust, aga nüüd rebis end kohe lemmikraamatute toppi.

Vonneguti hookuspookus

juuni 20th, 2006

Nüüd juhtus küll midagi täiesti enneolematut. ma jätsin Kurt Vonnegut raamatu lõpuni lugemata. Raamatukogu kuupäev kukkus ja ei hakkanudki pikendama. Millegipärast ei tõmmanud “Hookuspookus” end lugema, erinevalt kõigist teistest seniloetud Vonneguti raamatutest.

Kümmekond lehte suutsin lugeda, aga see oli ka kõik. Ma väga loodan, et mu lugemissuutmatus on tingitud väga kehvast tõlkest (“pikemalt rääkis sellest Joonas Kiik 3. juuni Arkaadias”:http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=322604 ). Võibolla tuleks kuskilt ingliskeelne versioon hankida ja proovida too läbi pureda.

Surma kallike

juuni 8th, 2006

Mõni aeg tagasi lugesin Eesti Ekspressist intervjuud vene kirjaniku Boriss Akuniniga ja sellest ajast alates olen järjest tema Erast Fandorini sarja raamatuid lugenud.

Ilma liialdamata võib öelda, et Akunini krimkad on parimaid omas žanris. Huvitav ja mänguline keelekasutus. Kaasahaaravalt põnev, ent samas inimlik ja humoorikas sisu.

“Surma kallikeses” on kogu lugu jutustatud noore tänavapoisi Senka Skoriku pilgu läbi. Fandorin vilksatab korra loo alguses, aga päriselt asub tegevusse alles kuskil raamatu keskosas. Tegevus leiab aset nagu ikka 19., 20. sajandi vahetusel Moskvas kuritegelikus Hitrovka linnaosas, kus kuritegelikule teele sattunud Senjale leiab hõbedaaarde peale, mida jahib ka keegi külmavereline mõrtsukas.

Seiklused arenevad Akuninile omapärasel põneval ja pingelisel viisil, andes samas toreda ülevaate ajastu vene elu-, kultuuri- ja mõtteviisidest. Muide, seekord arvasin mõrtsuka isiku veidi enne ta paljastamist ise ära. Aga õnneks piisavalt hilja, et see ei rikkunud mu lugemiselamust, oli hoopis selline meeldiv “Haa, teadsin!” tunne.

Erinevalt teistest krimisarjadest ei ole Fandorini sari (“Erast Fandorini uurimised” täpsemini) ennast veel kordama hakkanud ning ära tüüdanud. Iga uus jutt on kirjutatud veidike teist- ja omamoodi – nii keeleliselt kui ka sisuliselt. Fandorin ise on alati veidike teises rollis, võtmes, ametis. Tegelaskujud arenevad ja muutuvad, on olemas ka kogu sarja läbivad teemad.

Hiljuti avastasin, et eesti keelde on tõlgitud esimene raamat Boriss Akunini ühest teisest, nunn Pelagia, sarjast.

Hea raamat, lugege!

Milline raamat on sinu lugemislaual?

jaanuar 30th, 2006

Kunagi kui sai “raamatubatoon”:http://zooda.tr.ee/blog/25/raamatubatoon Eesti blogides ringi käima lükatud, polnud “blog.tr.ee-d”:http://blog.tr.ee , ega midagi. Nüüd leiab kõiksugu kettkirjad palju lihtsamini üles.

Mina sain “bc blogist”:http://voyag.blogspot.com/2006/01/milline-raamat-on-sinu-lugemislaual.html

*Reeglid:*
1. Haara kätte esimene ettejuhtuv raamat
2. Ava lehekülg 123
3. Leia viies lause leheküljel
4. Postita järgmised kolm lauset (5., 6. ja 7.) bloogi koos nende reeglitega.
5. Ära püüagi otsida välja mõnda “eriti lahedat” või “intellektuaalset” raamatut! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.

*Tulemus:*

bq. Või kui sa tahad, et ta oleks sinu tütarlaps. Aga kui ta siiski on sinu tüdruk… Või kui sa tahad, et ta oleks sinu tüdruk…

_Irwin Shaw “Noored lõvid”_

EPLi raamat… Mhmh… Teadagi.

Mölakas

detsember 15th, 2005

Ma vihkan ühte inimest, keda ma isegi ei tunne. Ma ei tea, kui vana ta on, kas ta on mees või naine, aga ma tean, et ta on üks kuradi mölakas. Kord varem rääkisin seda tüüpi inimestest – “raamatusodijatest”:http://zooda.tr.ee/blog/63/raamatusodijad – nüüd on mu kätte sattunud ühe sellise idioodi “meistriteos”. Raamatukoguraamat loomulikult. Teos ise on väga hea: Thor Heyerdahli “Aadama jälgedes”.

Anonüümne raamatusodija on täielik psühhopaat – lisaks sõnastuse parandamisele ja lausete allajoonimisele on ta parandanud autori mõtteid ja fakte.

Mõned näited:

Heyerdahl:

bq. See oli lihtsalt “meie issand”.

Idioodi kommentaar:

bq. Norralaste jaoks “meie isand”

Heyerdahl:

bq. Koer õppis talvel ebatasasel maal viiekümnekilost kelku vedama ning vedas suvel seljas viiskümmend kilo.

Idioodi kommentaar:

bq. Ei usu. 5 ehk.

Heyerdahl:

bq. Nüüd tuli välja, et maa juhtiv autoriteet loomade alal ei tee sõõrmed uurimata vahet põdra ja põhjapõdra vahel.

Idioodi kommentaar:

bq. See on küll uskumatu. Põder ja põhjapõder on väga erineva keha, jalgade ja sarvedega.

Heyerdahl:

bq. Gorbatšovi südamlik isiksus ja ausad naeratavad silmad ei tundunud üldse poliitikamaailma kuuluvat.

Idioodi kommentaar:

bq. No on loll läänlane! Gorbatšov on vana kaval poliitrebane, mitte kuidagi siiras naiivne vanaisa. Gorbatšov süüdistab siiani just Jeltsinit NSVL lagunemises, tema arvates oleks pidanud seda iga hinna eest vältima.

Heyerdahl:

bq. Ma jumaldan suuri puid ja mida suuremad nad on, seda rohkem.

Idioodi kommentaar:

bq. Suured puud on seest alati mõnevõrra mädad – Eestis tähendab see – maha! ohtlikud!

Ja sedasi läbi kogu raamatu. Lisaks hulgaliselt küsimärke, “halb, halb” ning “ei usu” stiilis kommentaare.

Hea vähemalt, et ta seda kõike hariliku pliiatsiga on teinud. Halastamatult kaob tema kätetöö sellest raamatust.