“Peenisest” ja teistest huvitavatest mõtetest seoses Google Analytics’iga, mis ühtlasi tähistab Zoodablogi taassündi

veebruar 26th, 2009

Vaatasin Google Analytics’ist, et iga päev satub mõnikümmend inimest zoodablogissse. Hakkas teistest kahju, sest midagi uut lugeda siit ei ole. Proovin nüüd viga parandada ja midagi kokku kirjutada. Abi saan sellestsamast Analytics’ist ning analüüsin top 10 otsingufraasi, millega siia satutakse.

1. “remo savisaar” – teadagi, minu “vaese mehe” sarja tõttu: 1, 2, 3 . Aga tegelikult on otsijad tahtnud siia jõuda.

2. “vaese mehe remo savisaar” – see on meeldiv, sest ilmselgelt on ju minu blogi otsitud. Põhjuse leidsin ka: siit. Igaljuhul, tundub et odavat populaarsust on vaesemeheremosavisaarega võimalik teenida kenasti… peab teinekordki loomi pildistama.

3. “kaur kender” – selle postituse tõttu: ”Kuhu on kadunud Kaur Kender?” Küsimusele muideks pole endiselt vastust leidnud.

4. ja 6. “mees kes teadis ussisõnu” ja “manifest kõigile eestimaa rahvastele” – Kivirähki teosest olen kirjutanud siin. Need, kes otsivad sisukokkuvõtet kirjanduse tunni jaoks, et lihtsamini läbi saada, peavad muidugi pettuma. Ja hea ongi.

5. “manifest kõigile eestimaa rahvastele” – huvitav kombel on viide zoodablogile google’i otsingus selle fraasiga üsna esimeste seas. Samas ei tule pettuda: olen manifesti kogu täiega ka üles riputanud. Paar päeva enne vabariigi aastapäeva muide oli see fraas mu edetabelis paar kohta allpool.

7. “talendijaht” – postituse “Zoodablogi talendijaht” tõttu. Ja kuigi telekanal reklaamib, et ainus talendijaht sel aastal nende kanalis toimub, siis mine tea, võibolla kuulutan ka sel hooajal oma talendijahi avatuks.

8. “balti kett” – : “Balti kett 2” on postitus, mis lihtsameelsed kohale toob ja mingi ime läbi jääb 2/3 lugejatest kauemaks lehele. Esimesest Balti ketist saate natuke rohkem infot tegelikult siit.

9. “kultuuriajakiri” – mõned korrad olen kasutanud seda sõna “Muusast” kirjutades. See ajakiri vist on kahjuks omadega hingusele läinud.

10. “nirk” – sarjast “vaese mehe…” jällegi: “Maailma väikseim kiskja” – see fakt on muide kontrollitud. Seega võite julgelt kasutada.

Boonusträkk:

16. “peenis” – no ma ei tea, mis pagana pärast peaks üldse peenist guugeldama?

Lisaks sellele on zoodablogi tee leidnud inimesed järgmiste otsingufraasidega:
“striptiis aeroobika tartu”
“vitali lavruša”
“väiksed rinnad”
“terav valu jalas”
“traktoren tunning”
“ostab kokku vanu medaleid”
“et tal korp on voodis padja all”

Veidrate asjadega tegeletakse internetis.

Suunavad küsimused:

1. Kuhu on kadunud Kaur Kender?
2. Kuidas võita odavat populaarsust?
3. Millal on õige aeg alustada talendijahti?
4. Mida loodetakse leida otsinguga: “peenis”?
5. Milliste huvitavate fraasidega sinu blogisse jõutakse?

Vastuseid ootan kommentaariumis.

Jaan Kross jäi jälle Nobelist ilma

oktoober 11th, 2007

Jah, Nobeli kirjanduspreemia võitis hoopis Doris Lessing. Ja Kross pidi jälle pika ninaga jääma. Kahju juba vanamehest. Ei tea, kas pikaajalisele kandideerijale pole võimalik mingi lohutusauhind anda.

Piinlikusega pean tunnistama, et pole ühtegi Dorise raamatut lugenud.

Kandke endaga alati kaasas kölni vett “Seitse võlu” töönduskoperatiivist “Eesrindlane”.

september 20th, 2007

See pealkirjaks olev tsitaat pärineb Edmund Niziurski teosest “Marek Pieguse uskumatud seiklused”. Taaskord tegu raamatuga, mida lapsepõlves kunagi loetud sai ja nüüd tänu toredale võimalusele sattus ta taas mulle lugemiseks ette. Oli teine vahva lugemine ka praegu. Lahe, humoorikas krimilugu eriti kehva vedamisega poisist Marekist, kes satub saladuslikku seiklusesse. Marekit otsiv seltskond eesotsas detektiiv Hippollit Kwassi ning Teodoriga saavb jälile tervele kurjategijate sündikaadile, kes koolikottidega salakaupa smuugeldavad.

Poola kirjandusest meenub ka üks teine tore raamat, mida nooremana õige tihti loetud sai: “Sinustki võib saada indiaanlane” – Wiktor Woroszylsky sulest.

Poolas häid kirjanikke jagub. Tuntum on tõenäoliselt ulmekirjanik Lem, kes on ristsõnades poola kirjanduse võrdkujuks.

Kordavad küsimused:

1. Mis raamatust on päris pealkirja tsitaat?
2. Kes on Marek Piegus?
3. Nimeta mõni poola kirjanik ja tema teos.

Ostuhoiatus – “Susi jutud”

mai 22nd, 2007

Kindlasti on terasem silm raamatulettidel märganud Tõnu Trubetsky ja Anti Pathique värsket üllitist “Susi jutud”. Soovitan – jätkegi see sinna letile. Osta kindlasti ei maksa. Lugeda… no kui poolest tunnist kahju pole, siis võib kah. Üle poole tunni kindlasti ei lähe. Kuigi väikseformaadiline raamat on suurte tähtede, küllaldase valge pinna ja piltide abil 47 leheküljeliseks venitatud, olen üsna kindel, et kogu teks mahuks 10-ses kirjas umbes viiele A4 lehele ära.

SusiOlen varemgi Trubetsky (ja Pathique)  toodetud ilukirjandust lugenud ja mõni asi on päris lahe olnud. Punkromaan “Daam sinises” näiteks ja “Mina ja Georg” ka. Lugesin neid viimati muidugi ammu aega tagasi ja ei tea, mis tundeid need raamatud minus praegu tekitaks, aga kindlasti paremaid, kui “Susi jutud”.

Sellel lool polnud küll ei nägu ega tegu, sisust rääkimata. Nalja ka ei saanud.  Kes ikka hirmsasti tahab sisuga end kurssi viia, sel soovitan poes raamatu tagakaanelt lugeda Mait Vaigu luuletust “Susi”. Mina olen teid hoiatanud.

Kuhu on kadunud Kaur Kender?

aprill 26th, 2007

Olen Kaur Kenderi loomingust varem lugenud teoseid: “Iseseisvuspäev”, “Ebanormaalne” ja “Yuppiejumal”, pole lugenud: “Raha” (koos Rain Lõhmusega) ja “Check out”. Kes nüüd teemaks oleva kirjaniku loominguga kursis on, võib arvata, et “Pangapettus” nimelise raamatuga jõudsin ma poole peale. Ja see, et mul mingi raamat lõpuni läbi lugemata jääb, on tegelikult üsna ebatavaline. Jõudsin poole peale ja siis enam ei suutnud end edasi lugema sundida.

Varasemad Kenderi romaanid, mida olen lugenud, on kõikunud piiri peal, et ühtaegu on neis midagi head ja huvitavat, aga teisest küljest jälle pole ka. Aga see “Pangapettus” oli lihtsalt väsitav. Ikka needsamad lihtlaused… Muide, on ka kirjanikke, kes suudavad lihtlausetega väga hästi hakkama saada  (Vonnegut) ning neid, kes ei suuda (Kender, Henno).

Pealkirja juurde tulles – kuhu siis ikkagi on kadunud Kaur Kender? Üksvahe figureeris ta õige usinalt ajalehtede arvamuskülgedel. Nüüd on oma lahmivate arvamusartiklitega seinast-seina teemadel üle võtnud Mihkel Raud. Kenderist pole ei kippu ega kõppu.

“Check Out’i” ma plaanin ikkagi oma lugemisjärjekorda lülitada.

Кот Бегемот, Peemot, Behemoth?

aprill 16th, 2007

Bulgakovi romaani “Meister ja Margarita” põhjal on tehtud väga hea telesari, mida praegu ETV kaudu igal pühapäeval vaadata saab.  Eile sattusin sarja tiitritest lugema, et tegelane, keda eesti keelse tõlke kaudu tuntakse Peemoti nime all, kannab vene keeles nime Бегемот. “Begemot” omakorda, aga tähendab teadupärast vene keeli “jõehobu”. Asi tekitas huvi ja sestap uurisin täna veidike internetis tausta.

Inglise keeles on Bulgakovi teose kass saanud endale nime Behemoth ja see nimi pärineb Vanast Testamendist, kus on sellenimeline elukas, kes on ühtaegu mingi olend või deemon ning teisalt võib jälle jõehobu tähendada.

Igatahes on see päris põnev teema ja nõuaks põhjalikumat uuringut. Mina pealiskaudsel otsingul eesti keelsest piiblist ühtki Peemotit või Behemoti ei leidnud. Mulle tundub, et eesti keeles ongi see elukas jõehobuks tõlgitud.

Kui kellelgi on täpsemaid andmeid, siis oleks tore, kui ta seda infot minuga jagaks.

Vonnegut, Kurt

aprill 13th, 2007

Kui nüüd päris üdini aus olla, siis Kurt Vonneguti surm mind eriti õnnetuks ei teinud, ehkki tegu on ühe minu lemmikkirjanikuga. 84 on suhteliselt õiglane vanus suremiseks. Tema töö oli tehtud ja läbi oma teoste on ta praegu minu jaoks täpselt sama elus kui varem.

Tegelikult on veider, et Vonnegutist on surma puhul meedias kordades rohkem juttu kui näiteks eelmise paari aasta jooksul kokku. Praegu meenub vaid intervjuu Areenis ja paar raamatuarvustust siin-seal. Tõenäoliselt võtab nüüd nii mõnigi inimene riiulist Vonneguti raamatu kätte ja loeb selle läbi. Kui tahad, et sinust räägitaks ning su teoseid loetaks, siis tuleb maha surra…

Lõin oma Vonneguti konto kokku ja sain tulemuseks järgmised raamatud:

Titaani sireenid
Kassikangas
Tapamaja, korpus viis ehk Laste Ristisõda
Tšempionide eine ehk Hüvasti, sinine esmaspäev!
Komejant ehk Hüvasti, üksildus!
Galapagos
Sinihabe
Hookuspookus

Kui viimane välja arvata, siis on need kõik mu lemmikute hulgas.

Lugesin Rein Purpuri raamatu läbi

aprill 4th, 2007

Rein Purpur: eestlaste pöörane rännak Euroopas“, kirja pandud Laur Siboldi ja Jaano Martin Otsa poolt, väärib juba ainuüksi äramainimist selle poolest, et tegu on esimese Eesti blogist sündinud raamatuga. Osta ei raatsinud, võtsin raamatukogust ja lugesin läbi.

PurpurInimese, kes ootavad raamatutelt sügavaid ja ülevaid tundeid, ei maksa selle teosega end vaevama hakata. Need, kes oskavad mõnu tunda kergest meelelahutusest, lugege kindlasti. Sorav ja lõbus jutt.

Kohe alguses tekkis paralleel Juha Vuorise “Joomahullu päevaraamatuga”. Eelmainitud teos oli mu mälu mööda ka kuidagi internetipäeviku teemaga seotud. Rein Purpur on nagu Juha Berg ja näiteks Arkadi vastab suhteliselt Kristiani tüübile. Purpuri loos juuakse lihtsalt veidike vähe, pannakse naisi vähem, seiklused on pisut vähempöörased, aga see-eest reisitakse rohkem ning lool on olemas siduv teema, mis seiklused teataval määral ühte liidab.

Üldiselt tasub vaid loota, et kui “Teine hooaeg” kaante vahele trükitakse, siis ei ole sellega nii nagu Joomahullu lugude järgedega.

Madis Otsa pildid väärivad samuti äramainimist.

Ahjaa, head lugejad, homne päev tuleb teil väga sensitiivne ja tundeline. (Allikas – Reporteri horoskoop)

Ostsin kaks head raamatut

märts 7th, 2007

Esimene – Alexander Paradisis “Paavst Johannes XXIII Baldassare Cossa elu ja tegevus” (1994) hind 5 krooni (raamatupoes allahinnatud kraami hulgast) ja teine – Mihhail Lermontov “Meie aja kangelane” (1976) hind 25 krooni (antikvariaadist).

paavstMõlemaid olen varem lugenud ja mõlemad teosed on mu vanematel olemas, aga millegipärast kõvasti kannatada saanud – kaaned kadunud, lehed kulunud. Nüüd on kaks korralikku eksemplari enesele soetatud.

Esimene raamat jutustab ühest mereröövlist, hilisemast kardinalist ja Rooma paavstist. Sissejuhatuses tuleb juttu ka varasematest paavstidest ja tuleb tõdeda, et eriti jumalakartlikud need seiklused küll ei ole. Elunautimine ja suur patune on raamatu peategelase tutvustamiseks suhteliselt leebed väljendid. Igaljuhul huvitav lugemismaterjal.

lemontov“Meie aja kangelane” vast tutuvstamist ei vaja, vähemalt nime poolest. Iseasi kuipaljud seda raamatut tänapäeval lugenud on. Esimene kokkupuudu Lermontovi teosega oli suhteliselt negatiivne – nimelt olid katkendid sellest minu vene keele lugemikus ja me pühendasime selle loo lugemisele väga palju aega ning toona ei jätnud lugu mulle eriti head muljet. Arvatavasti oli põhjuseks mu kehv keeleoskus. Hiljem sattus mulle kätte ülalmainitud kapsaks kulunud eestikeelne variant ning seda lugedes sain teose tegelikust väärtusest aimu.

Salapärane tundmatu ehk jutustus seitsmest kägistatust ja ühest masuuti uputatust

märts 6th, 2007

TotuMuidugi tundsite ära, et pealkirjaks oleva tsitaadi näol on tegu filmipealkirjaga mu ühest lapsepõlve lemmikraamatust – Nikolai Nikolajevitš Nossovi muinasjutt-romaanist “Totu Kuul”. Just sellise nimega filmi läksid Totu ja Soku vaatama, kui samal aja närukaelad Sulio ja Pilks Hiidtaimede aktsiaseltsi rahadega jalga lasid. Tegelikult on raamat praegugi lemmikute hulgas, just äsja lõpetasin teose üle-lugemise.

Meie linnas on üks tore antikvariaat, kus hulgaliselt häid lasteraamatuid müügil. Sealt ma oma kogu aeg-ajalt täiendangi. “Totu Kuul” maksis seal 50 krooni ja oli suhteliselt heas korras. Ja kuna raamat endale soetatud sai, pidin ta uuesti läbi lugema.

Muidugi võib öelda, et tegu on hirmsa nõukogude propagandaraamatuga, aga minu meelest on see propaganda kuidagi leebe ja peidetud. Kuul valitsevat kapitalismi on muidugi hirmsates toonides kirjeldatud ja Maal üksmeelset ja toimivat sotsialismi (või on seal lausa kommunism, mine võta kinni) vastupidiselt ülla ja ideaalsena. Samas võib välja lugeda, et sotsialism ongi võimalik vaid piiramatute ressursside (hiidtaimede) puhul ja rikkurite võimu saab kukutada võimsa relvaga (kaalutusseade).

Tuleb tõdeda, et just sellest raamatust sain ma oma esimesed teadmised turumajandusest (aktsiaseltsid, börsi toimimine jne, ja muidugi mitte praegu vaid aastaid tagasi). Aga ei ole see propaganda teema raamatus esmatähtis. Lugu on vahva, humoorikas ja samas põnev – väike flirt teaduse ja ulme piirimail (teos on esmakordselt ilmavalgust näinud 64ndal aastal!). Ja kirjutatud mõnusas stiilis.

“Totu Kuul” on tegelikult Totu-triloogia viimane raamat, aga kaks esimest “Totu ja ta sõprade seiklused” ja “Totu Päikselinnas” mulle omal ajal lugedes vist nii suurt muljet ei jätnud, vähemalt ma ei mäleta neid nii eredalt kui Kuu seiklusi. Peaks needki uuesti läbi lugema.

Mõni aeg näidati mingis eesti telekanalis Totu raamatu ainetel tehtud multikat, aga põgusal vaatamisel ei jätnud see eriti head muljet. Oli teine kuidagi närviline.