Muusa – kultuuriajakiri tibidele

märts 9th, 2007

MuusaUusi ajakirju ilmub Eestis nagu poriloike pärast vihma – “Naised”, “Maatriks”, “Muusa”. Püüan meie kultuurielul silma peal hoida ja sestap tegin tutvust uue kultuuriajakirjaga Muusa. Ma nüüd päris täpselt ei teagi, kas märtsinumber on ajakirja teine või kolmas number, aga selle ma igaljuhul endale soetasin.

Ajakirja edeva välimuse, reklaamivaliku ja pealiku Tanel “MiMi” Veenre tõttu tekkis mul hoobilt teatav eelhäälestus, mis ei kadunud Muusaga põhjalikumalt tutvudes. Kokkuvõtlikult võib öelda, et tegu on tibide (nii nais- kui meestibide) kultuuriajakirjaga. Näeb käes piisavalt kena välja ning samas ei pea lugemisel end ogaraks mõtlema või aju millegi raskega vaevama.

Nagu öeldud, ajakirja kujundus on väga edev ning sellele on väga palju tähelepanu pööratud. Coolid fondid, läikiv paber, palju tühja ruum, kõikvõimalikud graafilised kujundusnipid. Mille tulemuseks on, et ajakirja on äärmiselt ebameeldiv lugeda. Fondi pikk tähekeha on silmale häiriv ja segab pikemate tekstide lugemist (õnneks Muusas palju üle paari leheküljelisi tekste ei leia).

Et lõpuni aus olla, peab mainima, et 160 lehelisest ajakirjast üht-teist loetavat siiski leidus. Teatri rubriik näiteks ja veel mõned asjad. Ja see, et ohtrate naiste-, kodu-, kokandus-, porno- ja tehnikaajakirjade kõrval üks kultuuriajakiri tekkis, on iseenesest tore. (On veel olemas ajakiri “Kultuur ja Elu”, aga niipalju kui ma seda sirvinud olen, siis kultuurist on asi suhteliselt kaugel. Tundub teine rohkem selline rahvusluse ja ajaloo teemadel kirjutav trükis olevat.)

Mis mulle veel ei meeldi on see kohutav Tallinna kesksus ja kitsas teemaringkond. Või mis ma räägin, Muusa sisukorras on lausa eraldi rubriik – Tallinnast ära!, millele on pühendatud… umbes 4 lehekülge. Vaesed inimesed ei oskagi aimata, et väljaspool Tallinnat kultuuriga tegeletakse; et on olemas näiteks rahvakultuuri alla mahtuv imeasi. Mina tean seda kõike, sest kuulun ühte salaorganistatsiooni, mille alla tuhandene liikmeskond teab, õpib ja tegeleb kultuuriga, millest ülejäänud eestlastel õrna aimugi pole. Jajah, just nagu metsaeestlased, kes veel ussisõnu mõistavad.

Muusa on nagu soft-core erootikafilm, kus häälitsemine ja lähivõtted on asendatud maheda muusika ja udusete-pastelsete kaadritega. Aga ma tahaks ühte korralikku hard-core kultuuriajakirja, sellist villast ja oma. Kus sisule oleks võrdselt välimusega tähelepanu pööratud!


Trackback URI | Comments RSS

Leave a Reply

Name (nõutav)

Email (nõutav)

Veebileht

Speak your mind