Kiriku-karaoke, ehk kuidas ma kontsertkava “Teiselpool vett” käisin vaatamas juuli 31st, 2006
Sattusin asjade kokkulangemise tõttu eile Tartusse pealkirjasmainitud üritusele, kus Tajo Kadajas ja Jassi Zahharov Urmas Alenderi laule… hmm… ette kandsid. Sõbral oli pilet üle ja nii ma läksingi. Ui-ui, päris kole kogemus oli, aga samas huvitav kogemus.
Kogu kremplil oli ääretult odav mekk man’. Taustad tulid fono pealt ja see jättis kohe alguses karaoke mulje, liiatigi olid Kadajasel tekstid ees. Asi oleks tunduvalt parem olnud kui fono pealt tuleva taustamuusika asemel oleks hästi mõni klaverimängija nurka sobinud või kasvõi kitarritinistaja.
Teiseks ei sobinud kummalegi lauljale Alendri laulud. Kadajas on tegelikult mingi süldimees, kes laulis neid laule eriti _softilt_ ja Zahharovil oma ooperistiil, mis samuti pole päris sobilik antud juhul.
Kolmandaks häiris Kadajase pidev selgitamine, kui head sõbrad nad Urmasega ikka olid, justkui oleks vaja õigustada, et nad tohivad neid laule laulda.
Samas tundus, et ülejäänud publikule läks kogu tsirkus hästi peale. Naistel olid pisarad silmis ja armunud paarid olid teineteist embusse haaranud. Lõpus tõusid praktiliselt kõik püsti aplodeerima (va mina, mu sõber ja kaks meie ees istunud noort) ning lisalugusid nõutama. Lisalugusid tuli kokku suisa neli või viis ja neid esitas vapper duo kahekesi.
Minge kindlasti vaatama, omapärane kogemus, kui just rahast kahju ei ole. Igaljuhul on rahva tungival nõudmisel korraldatamas terve pundar lisakontserte.
Teema: kultuur |
8 kommentaari to “Kiriku-karaoke, ehk kuidas ma kontsertkava “Teiselpool vett” käisin vaatamas”
Jäta vastus
Viimased postitused
- “Peenisest” ja teistest huvitavatest mõtetest seoses Google Analytics’iga, mis ühtlasi tähistab Zoodablogi taassündi
- Nagu kaks tilka: Kosmikud & Allman Brothers Band
- Jura
- Vaese mehe Remo Savisaar vol. 3: põder ja sipelgas
- “Free Tibet” (made in China)
- Sellised võiks endagi matused olla
- Teravkeelte seas domineerivad kiilaspead!
- (Sari)sittuja tegutseb jälle!
- 5 sekundi Matrix
- Nagu kaks bitti: [digi] eri
Viimased kommentaarid
- Hugo:Ussidõnade raaamat on minuaru
- Drunken Gilrs:hmm... good one ))
- liisikeneaa:Tere! Kaalujдlgijad ei eks
- Andris:Peaksid ikkagi tihedamalt kirj
- heivo:lahe sitta junn
- evelyn:tere..mul on selline rumal kü
- andris:veel üks kord, sorry - vaja t
- andris:niisama proovin kommenteerida
- Viljandi elanik:Nüüd ei julge linnagi minna.
- J.L.:Khm, inimesed mahlapakkidel on
Teemad
- ajakirjandus (11)
- Eesti asi (8)
- elu (49)
- elu on ikka seiklus (31)
- film (5)
- idee (2)
- igasugust (66)
- issanda loomaaed (65)
- kohustuslik kirjandus (2)
- kultuur (68)
- mood (3)
- raamat (30)
- sport (13)
- vaese mehe Remo Savisaar (1)
- veeb (17)
Arhiiv
- aprill 2009
- veebruar 2009
- november 2008
- september 2008
- mai 2008
- aprill 2008
- märts 2008
- veebruar 2008
- jaanuar 2008
- detsember 2007
- november 2007
- oktoober 2007
- september 2007
- august 2007
- juuli 2007
- juuni 2007
- mai 2007
- aprill 2007
- märts 2007
- veebruar 2007
- jaanuar 2007
- detsember 2006
- november 2006
- oktoober 2006
- september 2006
- august 2006
- juuli 2006
- juuni 2006
- mai 2006
- aprill 2006
- märts 2006
- veebruar 2006
- jaanuar 2006
- detsember 2005
- november 2005
- oktoober 2005
- september 2005
- august 2005
- juuli 2005
- juuni 2005
Käisin ka sellel…karaokel. See, mis toimus, oli ikka väga kole. Eriti Urmas Alenderi fännide jaoks. Minugi jaoks oli vast kõige suurem üllatus see, et ka Tallinna kontserdil tõusis raffas püsti aplodeerima. Tundus, et suurem osa neist pole mitte iialgi Urmas Alenderit kuulnudki! Kuidas muidu oleks võimalik sellise kräpi peale vaimustusse sattuda…
Minu muljed siin: http://urbaanika.blogspot.com/2006/07/ked-eemale-urmas-alenderist.html
Ma polegi teab mis suur Alendri fänn, aga see, mis nad tegid oli ikkagi kole. Teadjad teavad rääkida, et püsti aplodeerimine pidi uus moeröögatus olema. Mis on muidugi väga kahetsusväärne, sest kuidas siis päriselt väga-väga meeldinud asjale austust avaldada, kui jobud püstitõusmise nulli devalveerivad.
Selle blogi omanik on küll väga sapine isend. Aga eks ju zooda (iseenesest täpne nimi) iseenda kommentaarist selgub ka, et ta ei ole mingi Alendri fänn. Siis võib seda kurjust ja sappi ka mõista. Sel juhul sattusid lihtsalt väga valesse kohta.
Ja et ikka karaoke, tsirkus ja süldimees jne. Ja loomulikult pole zooda midagi kuulnud sellest, et üle kogu ilma esinetakse mõnikord ka fonogrammidega.
Siis, kui tegelikult sobiks küll suur orkester, aga taolistel tuuridel pole selle kasutamine võimalik.
Mäletan, et olin puberteedieas ka nii enesekeskne, seetõttu ei panegi seda lastehaigust pahaks. Siis oli ka mul olemas minu arvamus, mis oli vältimatult õige ja teiste arvamus, mis oli igal juhul vale.
Nii et ära siis teinekord lihtsalt tule. Jääb raha ka alles.
Oo! Kas siit on arenemas intriig? Kas SL Õhtuleht juba teab sellest? Ma oleks igatahes valmis SLÕ-le kommentaari andma, sest mul oli peale seda kontserti väga halb olla ja natuke verd tuli ka.
Oi-oi. Tore kui Tajo sarnased targad inimesed ikka minu blogisse satuvad ja sõna sekka ütlevad.
Aga siiski mõned täpsustused:
Olgugi, et fänn ei ole, meeldib mulle Alendri lugusid mõnikord heameelega kuulata (heas esituses).
Olen kuulnud, et esitatakse üle kogu ilma fonogrammide pealt muusikat. Muide, eriti tegijatel tuleb ka laul lindi pealt ja esinejad maigutavad vaid suud, peaksid vast sellelegi mõtlema.
Erinevalt sinust, Tajo, ei ole muide mina teiste arvamust vältimatuks tõeks kuulutanud. Minu blogi, minu arvamus.
Teinekord ei tule ja raha jäi tegelikult ka seekord alles.
Jõudu ja jaksu!
Käisin kah ja jube tunne tekkis… Kokkuvõttes võiks öelda, et “ega veiseliha turistieine konservist ikka restoranirooga ei tee”
Kuulan U. Alenderi ‘Kogutud teoseid’ päris tihti, seega on ka mul võrdlusmoment täiesti olemas.
Ei olnud nüüd päris See, mida ma võib-olla oleksin oodanud, aga ma ei ütleks ka, et kontsertkava oleks halb olnud.
Selge see, et teisi ei saa Alenderiga võrrelda, iga laulja on omalmoel hea.
Nu daa. Mina kohe meelega ei läinud seda karaoket vaatama. Sest ma käisin eelmisel korral, kui härra “hea et sapisest puberteedist üle saanud” Kadajas oma tuuri koos Kait Tamraga tegi. Minu mäletamist mööda rääkis Tajo suurema osa kontserdi ajast sellest, et temal uus plaat on ilmunud. Ja kuivõrd hea see on. Ja et ka järgnev lugu on uuelt plaadilt. Ning lisaks ajasid mind pehmelt öeldes öökima fonodesse lisatud merekohin, kajakate krääksumine ning teisedki 80-te arvutimängude heliribadelt tulevad saundid. See oli lihtsalt vastik. Samas Kait Tamra on päris hea ja veenev muusik, ka ei teinud ta odavalt kättetulevat reklaami. Lubasin tookord ednale, et kui võimalik, siis enam kunagi ei lähe ma härra Kadajat kuulama. Sest on üsnagi tõenäoline, et ta ei muuda ennast kunagi. Ja nagu ülaltpoolt selgus, oli mul õigus