zoodablog

Surma kallike juuni 8th, 2006

Mõni aeg tagasi lugesin Eesti Ekspressist intervjuud vene kirjaniku Boriss Akuniniga ja sellest ajast alates olen järjest tema Erast Fandorini sarja raamatuid lugenud.

Ilma liialdamata võib öelda, et Akunini krimkad on parimaid omas žanris. Huvitav ja mänguline keelekasutus. Kaasahaaravalt põnev, ent samas inimlik ja humoorikas sisu.

“Surma kallikeses” on kogu lugu jutustatud noore tänavapoisi Senka Skoriku pilgu läbi. Fandorin vilksatab korra loo alguses, aga päriselt asub tegevusse alles kuskil raamatu keskosas. Tegevus leiab aset nagu ikka 19., 20. sajandi vahetusel Moskvas kuritegelikus Hitrovka linnaosas, kus kuritegelikule teele sattunud Senjale leiab hõbedaaarde peale, mida jahib ka keegi külmavereline mõrtsukas.

Seiklused arenevad Akuninile omapärasel põneval ja pingelisel viisil, andes samas toreda ülevaate ajastu vene elu-, kultuuri- ja mõtteviisidest. Muide, seekord arvasin mõrtsuka isiku veidi enne ta paljastamist ise ära. Aga õnneks piisavalt hilja, et see ei rikkunud mu lugemiselamust, oli hoopis selline meeldiv “Haa, teadsin!” tunne.

Erinevalt teistest krimisarjadest ei ole Fandorini sari (”Erast Fandorini uurimised” täpsemini) ennast veel kordama hakkanud ning ära tüüdanud. Iga uus jutt on kirjutatud veidike teist- ja omamoodi - nii keeleliselt kui ka sisuliselt. Fandorin ise on alati veidike teises rollis, võtmes, ametis. Tegelaskujud arenevad ja muutuvad, on olemas ka kogu sarja läbivad teemad.

Hiljuti avastasin, et eesti keelde on tõlgitud esimene raamat Boriss Akunini ühest teisest, nunn Pelagia, sarjast.

Hea raamat, lugege!

Teema: kultuur, raamat |