zoodablog

Inimtüüp: hüsteerikmutt veebruar 27th, 2006

Täna trehvasin ühe sellise eksemplari otsa. Need on need vanad naisterahvad, kelle elu on üks suur hädaorg ning rist ja viletsus.
Mobiilitelefonide poes (tegelt läksingi vaid sellepärast poodi, et kuulsin juba eemalt koridorist, et tore dialoog müüja ja muti vahel käimas oli).

*Müüja:* No näiteks see (jutt käis neist kaelapaeladest, millega telefoni enda külge saab riputada) maksab 50 krooni.
*Mutt:* 50 krooni, issand jumal, nii kallis. Te narrite mind või? Kõik asjad on nii kallid. Kas te teate kui suur pension on üldse?
*Müüja(viisakalt):* Pension on umbes pool eesti keskmisest palgast.
*Mutt:* Aga teate kui kallis korter on? No te elate oma majas, te ei tea kallis korter on.
*Müüja:* Ma ei ela oma majas.
*Mutt:* Küte on nii kallis. Teate kallis küte on? Palju puud maksavad!
*Müüja:* Tean küll, mul on endal ahiküttega korter. Ostan ka puid.
*Mutt:* Aga mina vasti enam ei jõua puid osta, siis pole muud kui nöör… (jäljendab poomisliigutusi).
*Müüja (kergelt juba irvitades):* Oi, ega te selle jaoks seda kaelapaela ei soovi? (saades mutilt eitava pearaputuse) Aga te minge vaadake sinna alumise korruse poodi.

Teema: igasugust |