Läti kirjandus august 31st, 2005
Täna juba sai kord uskumatutest asjadest kirjutama hakatud, tuleb jätkata. Avastasin mõni aeg tagasi, et ma ei oska nimetada ühtegi Läti kirjanikku ja ükski mu tuttav, kellelt küsisin ka ei osanud (Asjakohane “viide”:http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4ti_kirjandus). Ainus kellest teati Lätiga seos olevat oli August Gailit, aga seda ei saa arvestada.
Paari lauljat ja bändi teavad eestlased kerge vaevaga nimetada (suur abi siinkohal muidugi Eurovisioonil), aga läti kirjandusest teame me samapalju kui Nigeeria naissuusatajatest.
Otsustasin end veidike harida ja võtsin raamatukogust (olemas oli täiest arvestatav kogus, ca 30, läti autorite teost) Vladimirs Kaijaks’i novellikogu “Ämblik”. Kui läbi loen siis kirjutan sellest.
Ja et komplekt täielik oleks, siis võtsin veel ühe kahtlase väärtusega raamatu 8seekord eestlase oma): Paul Pajos ja “Igipaha sekeldused Estomaanial”. Ei ole just kõige julgustavam pealkiri lugema asumiseks. Kaane järgi otsustades on tegu ulmega.
Teema: raamat |
3 kommentaari to “Läti kirjandus”
Jäta vastus
Viimased postitused
- “Peenisest” ja teistest huvitavatest mõtetest seoses Google Analytics’iga, mis ühtlasi tähistab Zoodablogi taassündi
- Nagu kaks tilka: Kosmikud & Allman Brothers Band
- Jura
- Vaese mehe Remo Savisaar vol. 3: põder ja sipelgas
- “Free Tibet” (made in China)
- Sellised võiks endagi matused olla
- Teravkeelte seas domineerivad kiilaspead!
- (Sari)sittuja tegutseb jälle!
- 5 sekundi Matrix
- Nagu kaks bitti: [digi] eri
Viimased kommentaarid
- Keyon:What an awesome way to exliapn
- Arnie:Stay infroamtvie, San Diego, y
- Deacon:It's wodneufrl to have you on
- Hugo:Ussidõnade raaamat on minuaru
- Drunken Gilrs:hmm... good one ))
- liisikeneaa:Tere! Kaalujдlgijad ei eks
- Andris:Peaksid ikkagi tihedamalt kirj
- heivo:lahe sitta junn
- evelyn:tere..mul on selline rumal kü
- andris:veel üks kord, sorry - vaja t
Teemad
- ajakirjandus (11)
- Eesti asi (8)
- elu (49)
- elu on ikka seiklus (31)
- film (5)
- idee (2)
- igasugust (66)
- issanda loomaaed (65)
- kohustuslik kirjandus (2)
- kultuur (68)
- mood (3)
- raamat (30)
- sport (13)
- vaese mehe Remo Savisaar (1)
- veeb (17)
Arhiiv
- aprill 2009
- veebruar 2009
- november 2008
- september 2008
- mai 2008
- aprill 2008
- märts 2008
- veebruar 2008
- jaanuar 2008
- detsember 2007
- november 2007
- oktoober 2007
- september 2007
- august 2007
- juuli 2007
- juuni 2007
- mai 2007
- aprill 2007
- märts 2007
- veebruar 2007
- jaanuar 2007
- detsember 2006
- november 2006
- oktoober 2006
- september 2006
- august 2006
- juuli 2006
- juuni 2006
- mai 2006
- aprill 2006
- märts 2006
- veebruar 2006
- jaanuar 2006
- detsember 2005
- november 2005
- oktoober 2005
- september 2005
- august 2005
- juuli 2005
- juuni 2005
Andris Kolbergs “Mees, kes jooksis üle tänava” on mul juba 10 aastat tagasi vist läbi loetud. Või vähemalt 5 aastat tagasi, aga kindlasti mitte hiljem. Või siis 3, ma tõesti ei mäleta – enda õigustuseks võin öelda, et Karlssonil oli oma saabumise kellaaega veelgi raskem öelda, kui mul seda lugemise aega. Juttu oli mehest kes jooksis üle tänava ja jäi trammi alla (arvata on, et tramm oli taoline nagu Tallinnaski ja seetõttu võin aint kaasa tunda taolise monstrumi ette jäämisega, kus puuduvad elemtaarsedki õnnetuse vältimise vahendid, kui sinna ette juba jääd, siis see hästi ei lõpe. oleks esiots vähemalt kuni rööbasteni kaetud, et saad lihtsalt löögi, aga ei – tramm kisub su kohe enda alla). Tavalisest trammiõnnetusest (muuseas, mul ema ja isa käisid ka ükskord Tallinnas ja sõitsid trammiga ning üks purjus soomlane jäi viru hotelli juures sellele alla, trammiliiklus pandi kinni ja nad pidid taksoga bussijaama sõitma) koorub välja üsna keerukas lugu rahvavaenlaste kambast, kes tootis võlts soolatopse ja võltsriideid. Võlts siis nagu selles suhtes, et need polnud mitte riiklikku päritolu vaid tüüpide enda poolt tehtud, isetegevus läti nsvl-is oli aga teatavasti kriminaalkuritegu. Novot ja siis jäigi üks mees trammi alla. Süüdlased loomulikult paljastati (ma loodan et ma nüüd lugemisrõõmu ära ei võtt selle lausega raamatu lõppu avaldades).
Ja afkoors on tegu parima Läti kirjanikuga, kuna tal on sama nimi mis mul. Kuigi minu soontes ei voola tilkagi läti verd, sama hästi võiks mu nimi olla John või Caspfar-Thaaniel-Tina või Vürtspekk-Nostradamus-Antonio, aga näe on hoopis läti moodi Andris. Novot siis, mis kõik välja ei tule. Lugege ja tundke rõõmu nõukogude klassikast.
Vilis LÄ?cis.
Mida ta kirjutas ja kas ma seda/neid ka lugenud olen, enam ei mäleta, a nimi on miskipärast meeles.
Tuleb muidugi mainida, et läti rahvuseepos on ka üsna tuntud, vähemalt nimepidi.