Läti kirjandus august 31st, 2005

Täna juba sai kord uskumatutest asjadest kirjutama hakatud, tuleb jätkata. Avastasin mõni aeg tagasi, et ma ei oska nimetada ühtegi Läti kirjanikku ja ükski mu tuttav, kellelt küsisin ka ei osanud (Asjakohane “viide”:http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4ti_kirjandus). Ainus kellest teati Lätiga seos olevat oli August Gailit, aga seda ei saa arvestada.

Paari lauljat ja bändi teavad eestlased kerge vaevaga nimetada (suur abi siinkohal muidugi Eurovisioonil), aga läti kirjandusest teame me samapalju kui Nigeeria naissuusatajatest.

Otsustasin end veidike harida ja võtsin raamatukogust (olemas oli täiest arvestatav kogus, ca 30, läti autorite teost) Vladimirs Kaijaks’i novellikogu “Ämblik”. Kui läbi loen siis kirjutan sellest.

Ja et komplekt täielik oleks, siis võtsin veel ühe kahtlase väärtusega raamatu 8seekord eestlase oma): Paul Pajos ja “Igipaha sekeldused Estomaanial”. Ei ole just kõige julgustavam pealkiri lugema asumiseks. Kaane järgi otsustades on tegu ulmega.

Teema: raamat |

3 kommentaari to “Läti kirjandus”

  1. andris On august 31st, 2005 at 4:09 õhtul

    Andris Kolbergs “Mees, kes jooksis üle tänava” on mul juba 10 aastat tagasi vist läbi loetud. Või vähemalt 5 aastat tagasi, aga kindlasti mitte hiljem. Või siis 3, ma tõesti ei mäleta – enda õigustuseks võin öelda, et Karlssonil oli oma saabumise kellaaega veelgi raskem öelda, kui mul seda lugemise aega. Juttu oli mehest kes jooksis üle tänava ja jäi trammi alla (arvata on, et tramm oli taoline nagu Tallinnaski ja seetõttu võin aint kaasa tunda taolise monstrumi ette jäämisega, kus puuduvad elemtaarsedki õnnetuse vältimise vahendid, kui sinna ette juba jääd, siis see hästi ei lõpe. oleks esiots vähemalt kuni rööbasteni kaetud, et saad lihtsalt löögi, aga ei – tramm kisub su kohe enda alla). Tavalisest trammiõnnetusest (muuseas, mul ema ja isa käisid ka ükskord Tallinnas ja sõitsid trammiga ning üks purjus soomlane jäi viru hotelli juures sellele alla, trammiliiklus pandi kinni ja nad pidid taksoga bussijaama sõitma) koorub välja üsna keerukas lugu rahvavaenlaste kambast, kes tootis võlts soolatopse ja võltsriideid. Võlts siis nagu selles suhtes, et need polnud mitte riiklikku päritolu vaid tüüpide enda poolt tehtud, isetegevus läti nsvl-is oli aga teatavasti kriminaalkuritegu. Novot ja siis jäigi üks mees trammi alla. Süüdlased loomulikult paljastati (ma loodan et ma nüüd lugemisrõõmu ära ei võtt selle lausega raamatu lõppu avaldades).
    Ja afkoors on tegu parima Läti kirjanikuga, kuna tal on sama nimi mis mul. Kuigi minu soontes ei voola tilkagi läti verd, sama hästi võiks mu nimi olla John või Caspfar-Thaaniel-Tina või Vürtspekk-Nostradamus-Antonio, aga näe on hoopis läti moodi Andris. Novot siis, mis kõik välja ei tule. Lugege ja tundke rõõmu nõukogude klassikast.

  2. aabram On august 31st, 2005 at 4:32 õhtul

    Vilis LÄ?cis.
    Mida ta kirjutas ja kas ma seda/neid ka lugenud olen, enam ei mäleta, a nimi on miskipärast meeles.

  3. zooda On august 31st, 2005 at 5:54 õhtul

    Tuleb muidugi mainida, et läti rahvuseepos on ka üsna tuntud, vähemalt nimepidi.

Jäta vastus

Viimased postitused

Viimased kommentaarid

Teemad

Arhiiv