Putukad august 15th, 2005

Värske õhu käes söömisel on omad miinused - kõiksugu sitikad ja satikad tulevad obrokit nõudma. Täna näiteks piirasid meid herilased. Üks herilane lendas mu näo ees ja järsku kukkus nätaki lauale selili. Tiirutas paar ringi selili, sai jalad alla ning lendas minema. Küllap oli võõrast kefiirist nina täis tõmmanud ja nüüd vaevles lennuraskuste käes.

Tegelikult on herilased veel suhteliselt leebed segajad. Kui neid ei torgi, siis ei tule nemad sind ka torkima. Herilastega sai harjutatud mõned aastad tagasi Hiiumaal, kui iga söögikorra ajal laua kohal lausa mustas herilastest. Sööki sai suhu toppida vaid äärimise ettevaatlikusega.

Palju vastikumad elukad on näiteks sääsed ja parmud. Need on sellised õelad elukad. Parmudel näiteks on mitu lennuržiimi. Esimene on selline pininaga tüütamine, aga siis lülitab hääletule lennule üle ja ründab ootamatult.

Teema: elu |

Jäta vastus

Viimased postitused

Viimased kommentaarid

Teemad

Arhiiv